- Published on
5. Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest
- Authors
- Name
- Randel Mandre
Endiselt väga tähtis: Jaga oma teadmisi (Share expert knowledge).
Minu arvates on teadmiste jagamine täna isegi olulisem kui 1990ndatel. Suur osa õppimisest toimub nüüd veebis: inimesed jagavad teadmisi YouTube'is, foorumites, blogides, GitHubis jne. Tänu sellele on võimalik õppida väga palju ka väljaspool ülikooli- või kutsekooliharidust.
Teadmiste jagamine aitab inimestel arendada oskusi, avastada uusi huvivaldkondi ja liikuda samm-sammult tööturu suunas. Paljude jaoks algabki praktiline areng hobiprojektidest, mille kohta leitakse juhendeid, näiteid ja kogukondlikku tagasisidet internetist.
Samas on sellel ka murekohti. Üks näide on see, et väga paljud suured ettevõtted piiravad ligipääsu oma tehnilisele dokumentatsioonile, varuosadele ja parandamiseks vajalikele tööriistadele. Kui ametlikku dokumentatsiooni ei jagata, peavad inimesed süsteeme ise katsetama ja tarkvara muutma. See teeb parandamise aeglasemaks, kallimaks ja keerulisemaks. Isegi kui inimesed avastavad ise viisi, kuidas midagi parandada, tuuakse sageli mängu USAs olev DMCA ehk Digital Millennium Copyright Act, mida kasutatakse nende tegevuse kriminaliseerimiseks ning mis võib kaasa tuua ka väga karmid karistused.
Siin seostub teema otseselt Right to Repair liikumisega: kui tootja ei anna kasutajale või sõltumatule parandajale piisavat ligipääsu, muutub ka lihtne rike praktiliselt "viska ära ja osta uus" olukorraks. See tähendab rohkem elektroonikajäätmeid, suuremaid kulusid tarbijale ning väiksemat tehnilist iseseisvust.
Just seetõttu pean teadmiste jagamist endiselt üheks kõige olulisemaks netiketi põhimõtteks. Kui seda poleks, siis poleks minus tekkinud ka tänast huvi IT vastu.
Tähtsuse kaotanud: Andesta teistele nende eksimused (Be forgiving of other people's mistakes).
Kuigi see põhimõte ei ole tänapäeval täielikult kadunud, on paljudes sotsiaalmeediakanalites näiteks X ehk Twitter, Reddit ja teisetel platvormidel näha, et eksimustele reageeritakse kiiresti ja karmilt. Sageli ei järgne arutelu ega konteksti selgitamist, vaid inimese avalik hukkamõistmine ja siis märkimine ühte gruppi.
Seda nähtust seostatakse sageli cancel culture'iga: ühe vea põhjal tehakse inimese kohta lõplik järeldus, et ta on selline, ning talle ei jäeta eriti ruumi õppimiseks või muutumiseks.
Minu meelest oleks just see põhimõte praeguses ühiskonnas väga vajalik, kuid praktikas järgitakse seda varasemast vähem. Sotsiaalmeedia kasutuse kasv, üksildus ja üldine negatiivsus võimendavad seda trendi. Seetõttu pean seda väga oluliseks, kuigi selle mõju on suuresti nõrgenenud.
Allikad
https://www.err.ee/1608140419/tuhistage-lumi-ja-tuhistage-koroona-ehk-kust-parineb-nn-cancel-culture